Petuunia jutt

pilt seemnemaailma lehelt

Esimene liik petuunia perekonnast leiti ja kirjeldati Montevideo (Uruguai) läheduses 1793 aastal. Ta oli kantud Jean Baptiste de Lamarck´i poolt tubaka perekonda ja kandis nimetust Nicotiana axillaris. Hiljem leiti Ameerika troopilistest piirkondadest veel mitu petuunia liiki. Alles 1803 aastal eraldas nad omaette perekonnaks Antoine Laurent de Jussieu, nimetades nad Petunia, mis tõlkest brasiilia keelest tähendab "tubakas" (petun).

Paljundamine seemnest

Petuunia külviks võib kasutada erinevaid mullasegusid, välja arvatud tugevalt happelisi ja leeliselisi segusid. Peamised nõudmised mullasegule: see peab olema toitaineterikas, kohev, hoidma hästi niiskust, kuid samal ajal laskma läbi liigset vett, ning mitte vettima. Võib soovitada järgmist standardset mullasegu: 2 osa hästi kõdunenud kõdu, 2 osa kamara- või lehemulda, 2 osa hästi lagunenud alusturvast ja 1 osa liiva. Kui segu pH on alla 5,5, tuleb segule kindlasti lisada lupja. Kõik komponendid segatakse hoolikalt läbi, sõelutakse läbi sõela (silma suurus 3-5 cm), ning desinfitseeritakse fumigeerimise, aurutamise või mõne muu meetodi abil. Seejärel sõelutakse segu uuesti läbi sõela, mis on seekord väiksema silmaga (0,5 cm). Suurem fraktsioon puistatakse alumiseks kihiks, tihendatakse pisut, ning peale kallatakse peenem fraktsioon, mis tasandatakse ja samuti kergelt tihendatakse. Kast tuleb mullaseguga täita nii, et kasti servast jääks ruumi 2-3 cm. Kui segu, mida kasutatakse petuunia külviks, on väikese fraktsiooniline, tuleb kasti põhja drenaažiks puistata kiht väikeseteralist keramsiiti. Kui ei ole võimalik mulda eelnevalt desinfitseerida, tuleb kastid peale mullaga täitmist kasta kindlasti fungitsiidi ("Fundasol") lahusega mitte hiljem, kui ööpäev enne külvi.

Petuunia seeme on väga väike, seepärast segatakse see väikeseteralise kuiva liivaga, et saada ühtlasem külv. Seeme koos liivaga külvatakse eelnevalt ettevalmistatud kasti, puistates segu niiske mulla pinnale, seejärel pihustatakse veega. Seemnete peale võib raputada pisut mulda (1-2 mm) või üldse mitte raputada, kuid sellisel juhul tuleb hooldusega olla tähelepanelikum. Kastid tuleb kindlasti katta klaasiga või paberiga ja asetada stellaažidele temperatuuri 20...23*C juures.
Vanad, vähem nõudlikumad sordid võivad tõusmeid anda ka madalamate temperatuuride juures, näite ks öine temperatuur võib langeda kuni 16...17*C. Kaasaegsed hübriidid on tunduvalt nõudlikumad kasvatamistingimuste suhtes ja vajavad stabiilset temperatuuri ja niiskust. 

Seemnete idanemise ajal ja seemikute kasvu alguses on vaja hoolikalt jälgida mullaniiskust. Külvikaste piserdatakse ööpäevas 1-2 korda veega, kuhu lisatakse kaaliumpermanganaati (kuni heleroosa värvuseni).

Pealtväetama võib hakata juba nädal peale tõusmete ilmumist. Alguses on parem teha juurevälist pealtväetamist (lehtede piserdamine) veeslahustuvate kompleksväetistega.

Seemikuid hakatakse pikeerima 1-2 pärislehe faasis. Pikeeritakse ühekaupa turba- või plastpottidesse või kassettidesse 6-8 cm läbimõõduga. Kasutatakse sama mullasegu mida kasutati ka külviks. Äsja pikeeritud taimed tuleb kasta ja katta 1-2 päevaks paberi või lutrasiiliga.

petuunia istik vajab väga hoolikat hooldust. Muld peab olema piisavalt niiske, et kindlustada kiiresti arenevaid taimi veega kuid mitte liigniiske, sest sel juhul hakkavad taime juured lämbuma, õrnad lehed ja varred aga mädanema.

Istikute pealtväetamist alustatakse nädal peale pikeerimist ja viiakse läbi iganädalaselt; vaheldumisi väetatakse juurte kaudu ja lehtede kaudu. Petuunia pealtväetamiseks on põhiväetisteks veeslahustuvad kompleksväetised nitrofoska, kristalliin, Kemira jt. Väetise kontentratsioon sõltub väetisetüübist ja mulla viljakusest, ja jääb vahemikku 20-30 g/10l vee kohta.

Kogu jutt petuuniast seemnemaailma lugemissaalis