See aasta ikka korralikud tuisud olnud. Muidugi unustamatu Monika, kus nähtavus oli täpsel nii palju, et nägid auto nina, aga kuna lund oli nii palju sadanud, et maasturil olid tuled lume all ja viskas üle kapoti lund juba aknale nii palju et kojamehed ei jõudnud lihtsalt seda põhkida, siis ei olnud ikka midagi näha. No ja teest ei tasu rääkidagi, seda lihtsalt ei olnud enam. Kaks hiiglasuurt põldu ja see lumealla kadunud väike tee..nojaa päris kõhe oli ikka vahepeal, kui auto juba tõrkus töötamast, kuna oli lihtsalt lume all. Õnnneks õnneks ei vedanud ta ikkagi meid alt ja koju saime nõnda, et sõites ühele poole kraavi ja teisele poole kraavi ja nõnda nagu sai need paar lõputuna tundunud kilomeetrit sõidetud. No võttis silmagi märjaks kui juba metsavahe aimatav oli, kus nõnda hullult ei tuiskand, et vähemalt sai aru kust umbes tee jookseb, kuna puud olid kahelpool ja kui kodu juba paistis ja elektergi alles oli:)
Aga kõige parem oli selle asja juures see, et mul läks toopäev linnas auto katki, väike pisike madal sõiduauto. Ja seda just autoremonditöökoja vahetus läheduses ja just sellises kohas, kust kaudu ma tavaliselt kunagi ei sõida ja millegipärast läksin just sealt kaudu. No ma ei kujuta ette kui ma oleksin sellega koju hakanud tulema ja siis kinni jäänud oleks mul oma Pada(häda)org olnud seal teepeal, sest see pisike poleks mind küll sealt läbi viinud. See peab olema midagi, mida vist saatuseks kutsutakse. Igatahes väga veider kokkusattumus minuarust. :)
Teine tuisk jaanuaris. Nimetu. Vist. Oli ükskord kui ma üle nelja tunni autos pidin konutama, selle samuse kinnituisanud kodutee pärast. Ometi oli sula ilm (see oli nüüd jaanuari kuus, vist umbes keskel) ja hommikul minnes oli juba tuisanud, kuid ei uskunud, et sula lumi nii hirmsalt võib tuisata. Nii et jäin kinni autoga, põhja peale ja ikka korralikult. Kutsusin siis mehe järgi, et tuleb tõmbab jeebiga välja. Ei tema uskunud, et nii hull ilm on.Aga ei saanud temagi kaugele jäi ise kinni hoopis. Helistas teemeistrile, lubati tulla lükkama, aga et alles tunni pärast jõuab. Ok eks siis ootame.
Samal ajal siis leidsin ühe mehe, kes proovis mind välja ka kaevata, vaeseke paljaste kätega, aga ei olnud tolku midagi. Oma autoga ma teda sinna ei lasnud, et tõmbab välja või nii. Kuigi praegu mõeldes, oleks ju koos lõbusam olnud. Aga ei nii õel ma õnneks ei ole ja lasin ta minema.
Vist juba kindlasti olin seal kolmveerand tundi küll olnud ja oli juba hämaraks läinud, kui tagant ligines tulepaar juba lootsin saabuvat sahka näha, aga hoopis ühed mehed väikse kaubikuga tulid. Nemad lähevad oma sõpra aitama, kes siis ka kuskil natuke edasi kinni on juba tükk aega. Kuna ma keset teed ees, et tõmbavad mu välja, aga noh plaan plaaniks, mõned hetked edasi sain omale ühe ootamis kaaslase veel, täpselt minu taha tekkis siis veel üks kinni jäänud sõiduk.
Mees oli vahepeal saanud kaaslaseks naabrid, kellele oli püüdnud kätega selgeks teha juba kaugelt, et pole mõtet tulla, aga nagu näha miimi temast ei saa, siis olid ka nemad seal kinni.
Varsti tuli siis see kauaoodatud sahk ka ja veel üks tuttav, kelle nelivedu ennast õigustas ja enne kui sahk tuli oli jõudnud juba kaubiku eest ära tirida, minu tõmbas juba sahk välja.Olin juba jõudnud üsna kergendatult hingata, kui vaatasime, et mis see sahk nüüd ukerdab ja saime aru, et see sula lumi on ikka päris karm isegi suure saha vastu. Ühesõnaga sahk oli nüüd ise kinni jäänud. Ja kusjuures see suur liigendiga sahk. Kaubiku mees siis tõttas oma labidaga ka appi ja mingi pool tundi möllamist ja sahk jälle vaba. Saime siis pisut sõita sabas, kui mees helistas, et ukerdas välja ikka ja naabrid sai ka teele. Saime kokku, veel ühe auto ja väikese traktoriga, kes olid samuti kinni olnud. Ja just peale seda kurvi sahk jälle kinni, õnneks oli siis juba rohkem abimehi ja sai jälle kolmveerand tundi möllatud traktori ja labidatega ning koju ma igatahes peale nelja tundi jõudsin:) Siinkohal edastan sahamehele selle pooleöise sõidu eest veelkord suured tänud.:)
 |
| sellised vallid siis märtsi lõpus |
 |
| tuisk 28.märts |
No comments:
Post a Comment